Ma alustaks seda teemat Gert Kantri raamatust “Gert Kanter 15 sammu võiduni”,kus ta ütleb järgmist reeglite kohta “Igal ametil on olemas reeglid ja iga ameti tulemused sõltuvad sellest,kuidas sa neist kinni pead. Ka sport on reeglite süsteem. Igal spordialal on suur hulk reeglitega määratud piiranguid ja takistusi,mis teevad spordiala samaseks kõigile.… Reeglitest kinnipidamine on püha asi. Sport muutub mõttetuks, kui keegi hakkab neid rikkuma oma kasu ja võidu nimel. Igasugune petmine, mis pole seotud ausa võistlusega, on lubamatu….”
Meil Eestis invaspordis ei taheta eriti kuulata reeglite vajalikkusest ja kasulikkusest, kuid sõditakse ende vastu. Loomulikult pole see pilt ühene. Paraku enamjaolt on see nii, et reeglitest ei peeta lugu. Siin kohal tuuakse igasuguseid põhjuseid, miks neid vaja pole. Esimene põhjus, kui invaspordis oleks reeglid, siis see poleks invasport, vaid juba tervete inimeste sport. Teiseks põhjuseks on see, mis mulle omale kohe üldse üldse ei meeldi on see, et öeldakse me ei saa teha nii nagu võistlusmäärused ette näevad, sest me oleme puudelised ja meil saa nii teha.
Reeglid on selleks vajalikud, et oleks aus ja õiglane konkurets,kui seda üldse invaspordis nii väga saabki olla, sest me pole ühtemoodi. Kellel on käsi, käed, jalg, jalad või hoopis mõlemad haiged samas on need ka kõik erinevad. Kuid määrused kehtestavad ja panevad paika teadud asjad, mida peavad kõik sportlased täitama. Siin kohal saan näiteid tuua kergejõustikust, sest seda olen ise harrastanud. Kui esimest olümpiamängudest antiik ajal panid põhimõtted paika ning mida pole siiani muudetud. Kas jookstakse, sõidetakse staadioni rajal tehakse seda vastupäeva mitte päripäeva. Kuuli tõugatakse mitte ei visata neid asju on küll ja küll. Kuid mina pean kahjuks kurbusega tõdema,et Eestis invasportlased ei taha või suuda neist elementaarsetest reeglitest kinni pidada. Kui oleks ausam konkurets võistlustel tulevad ka õiglasemad tulemused,kus siis pääseb võidule sportlase treenitus,osavus ning pingutus. Praegu on ainult pingutus ja soov lihtsalt midagi, kuid kuidas välja tuleb pole enam tähtis. Loeb ainul,et saaks võita, kuid mitte teha head tulemust ja end ületada.
Seoses sellega, et mitte reegleid kehtestada tuuakse põhjuseks ja vabandusteks oma haigust. Kuid paraku minu teada asja ei käi,sest kui mujal maailmas suudetakse neid õigesti teha, siis tekkib küsimus,kas meie Eestlased oleme tõesti nii saamatud,mida ma eriti uskuda küll ei taha või siis olema mugavad ja laisad. Olgu see elus spordi, õppimine või töö tegemine selleks tuleb õppida ja vaeva näha.Peale seda hakkame me tulemusi nägema ja saavutused paremema. Paraku on meil ei nähta vaeva ning ainult võisteldakse ja loodetakse mingitele imedele. Minu arust ei saa sport i teha ilma mingi eesmärgita. Võibolla on ka see eesmärk,et ainult võistelda, kuid sellega ei kaasne head tulemust. Siin pole vahet enam kas oled terve või haige inimene füüsiselt, vaid tahtmises ning eesmärkide seadmises. Kui invasportlane tahab sporti tegema hakata peab ta teadma,et kõigi tulemuste alus on treening töö mitte ainult võistlemine ja tuleb leida endale selline spordiala, millega sa suudaksid tegelda ning ka areneda sellega tegemisel. Meil peaks sellised sõnad ära kaduma invaspordis “ma ei saa”, vaid peaks olema “ma proovin”,”ma tahan hakkama saada”.
Siin kohal lõpetan Gert Kantri öelduga “Pooldan lihtsat põhimõtet—ise teed, ise vastutad. Kui usud endasse,julged ka unistada. Kui sa endasse ei usu, siis on sinu unistamine niisama meelehatus”
