Tuesday, November 23, 2010

Kas meil peavad invaspordis olema reeglid?


Ma alustaks seda teemat Gert Kantri raamatust “Gert Kanter 15 sammu võiduni”,kus ta ütleb järgmist reeglite kohta “Igal ametil on olemas reeglid ja iga ameti tulemused sõltuvad sellest,kuidas sa neist kinni pead. Ka sport on reeglite süsteem. Igal spordialal on suur hulk reeglitega määratud piiranguid ja takistusi,mis teevad spordiala samaseks kõigile.… Reeglitest kinnipidamine on püha asi. Sport muutub mõttetuks, kui keegi hakkab neid rikkuma oma kasu ja võidu nimel. Igasugune petmine, mis pole seotud ausa võistlusega, on lubamatu….”

Meil Eestis invaspordis ei taheta eriti kuulata reeglite vajalikkusest ja kasulikkusest, kuid sõditakse ende vastu. Loomulikult pole see pilt ühene. Paraku enamjaolt on see nii, et reeglitest ei peeta lugu. Siin kohal tuuakse igasuguseid põhjuseid, miks neid vaja pole. Esimene põhjus, kui invaspordis oleks reeglid, siis see poleks invasport, vaid juba tervete inimeste sport. Teiseks põhjuseks on see, mis mulle omale kohe üldse üldse ei meeldi on see, et öeldakse me ei saa teha nii nagu võistlusmäärused ette näevad, sest me oleme puudelised ja meil saa nii teha.

Reeglid on selleks vajalikud, et oleks aus ja õiglane konkurets,kui seda üldse invaspordis nii väga saabki olla, sest me pole ühtemoodi. Kellel on käsi, käed, jalg, jalad või hoopis mõlemad haiged  samas on need ka kõik erinevad. Kuid määrused kehtestavad ja panevad paika teadud asjad, mida peavad kõik sportlased täitama. Siin kohal saan näiteid tuua kergejõustikust, sest seda olen ise harrastanud. Kui esimest olümpiamängudest antiik ajal panid põhimõtted paika ning mida pole siiani muudetud. Kas jookstakse, sõidetakse staadioni rajal tehakse seda vastupäeva mitte päripäeva. Kuuli tõugatakse mitte ei visata neid asju on küll ja küll. Kuid mina pean kahjuks kurbusega tõdema,et Eestis invasportlased ei taha või suuda neist elementaarsetest reeglitest kinni pidada. Kui oleks ausam konkurets võistlustel tulevad ka õiglasemad tulemused,kus siis pääseb võidule sportlase treenitus,osavus ning pingutus. Praegu on ainult pingutus ja soov lihtsalt midagi, kuid kuidas välja tuleb pole enam tähtis. Loeb ainul,et saaks võita, kuid mitte teha head tulemust  ja end ületada.

Seoses sellega, et mitte reegleid kehtestada tuuakse põhjuseks ja vabandusteks oma haigust. Kuid paraku minu teada asja ei käi,sest kui mujal maailmas suudetakse neid õigesti teha, siis tekkib küsimus,kas meie Eestlased oleme tõesti nii saamatud,mida ma eriti uskuda küll ei taha või siis olema mugavad ja laisad. Olgu see elus spordi, õppimine või töö tegemine selleks tuleb õppida ja vaeva näha.Peale seda hakkame me tulemusi nägema ja saavutused paremema. Paraku on meil ei nähta vaeva ning ainult võisteldakse ja loodetakse mingitele imedele. Minu arust ei saa sport i teha ilma mingi eesmärgita. Võibolla on ka see eesmärk,et ainult võistelda, kuid sellega ei kaasne head tulemust. Siin pole vahet enam kas oled terve või haige inimene füüsiselt, vaid tahtmises ning eesmärkide seadmises. Kui invasportlane tahab sporti tegema hakata peab ta teadma,et kõigi tulemuste alus on treening töö mitte ainult võistlemine ja tuleb leida endale selline spordiala, millega sa suudaksid tegelda ning ka areneda sellega tegemisel. Meil peaks sellised sõnad ära kaduma invaspordis “ma ei saa”, vaid peaks olema “ma proovin”,”ma tahan hakkama saada”.

Siin kohal lõpetan Gert Kantri öelduga “Pooldan lihtsat põhimõtet—ise teed, ise vastutad. Kui usud endasse,julged ka unistada. Kui sa endasse ei usu, siis on sinu unistamine niisama meelehatus”

Friday, January 15, 2010

Mõtted ning kriitika!

Kui defineerida spordisüsteemi, siis see on lastest kuni proffideni välja. Kuid paraku on meil invaspordis suur hulk keskpäraseid harrastajaid, mis on loomulikult väga tore, kuid meil puuduvad noored ja tipptasemel sportlased, kes esindaks meid väljaspool Eestit. See on kindlasti ka teada meie juhtidele, kes meil invasporti veavad. Minu arust on invaspordi probleemideks see, et enamus aladel pole paika pandud võistlusmäärused, sportlaste vähene motiveeritus, liikmes organisatsioonide nõrgavõitu ülesehitus ja selle arendamine.
Paljud invasport peavad tähtsaks võistlustel osalemist ja võitmisest, kuid seal hulgas ei jälgita lihtsaid spordireegleid: võistlustel ei jooda alkohoolseid jooke ega ei viibita ebakaines olekus ning üldse ei kasutada meelemürke (suitsetamine jne.). Võistlustel on sportlane sportlikus rõivastuses, mitte vabaaja ja pidulikus rõivastuses. Võistlejad või nende esindajad annavad end võistlusteks õigeaegselt üles, selleks tuleks karmistada registreerimise korda. Selleks oleks näiteks nii, kui korraldaja on andnud registreerimise tähtaja, siis tasutakse kohe registreerimise käigus osavõttu tasu, kui sportlane või tema esindaja ei ole tasunud osavõtu tasu, vaid tahavad tasuda seda võistluste päeval, siis teevad seda kallimalt, kui registreerimise kuupäevaks oli ette nähtud. Võistlusmäärused peaksid olema kõigil aladel ära toodud, et ei tekiks möödarääkimisi võistluste ajal. See tähendaks, et kas sportlane on ala õigesti või valesti sooritanud ja kohtunikul oleks teada,, mis on meil lubatud ning mis mitte. Me peaks ka jälgima Pierre de Coubertin ausa mängu reeglit „Ilma ausa mängu printsiibi järgimiseta ei ole sport enam täisväärtuslik võimalus sportlaste eneseteostuseks, omavaheliseks suhtlemiseks ega ka elukvaliteedi parandamiseks. Ausa mängu peamiseks demonstreerijaks on võistleja. Ennekõike tähendab see, et võistluses osaleja peab vankumatult kinni kirjapandud reeglitest.“
Mina näen, et meie klubid või ühingud tegeleks enda arendamisega, kus süsteem koosneks juhtidest, abipersonalist (treenerid ja abistajad), sportlastest igal tasemel ning vanuses. Meil on praegu esindatud paljuski ainult harrastajate klass, kuid puudub noorte ja tipp klass. Praegu on minule jäänud mulje, et noortele ei paku invasport huvi või pole nad sellest teadlikud. Teadlikkust peaks tõstma läbi meedia, infopäevade, messide (teeviit näiteks), sotsiaalvõrgustiku, blogid jne kaudu, mida kasutavad väga paljud noored ning eriti veel puudega noored. Infopäevi peaks tegema kohalikud klubid või ühingud koostöös EIL-ga. Klubid peaksid ka kohalikul tasandil pakkuma treenimise võimalusi, kellel on soovi teha sporti tõsisemal tasemel. Samuti peaks nende ülesanne olema ka korraldada kohalikke võistlusi, kus saaksid osaleda teiste maakondade sportlased. Sellega tõuseks võistluste arv ning tõuseks ka sportlik tase ja treenimise soov.
Mina näeks EIL peamisteks ülesanneteks koolitajana, meistrivõistluste korraldajana, tipptasemel sportlaste või võistkondade välisvõistlustele organiseerimine. Meil oleks vaja korralikke võistluste korraldajaid ning kohtunikke, kes oskaks läbi viia heal tasemel võistlusi. Kindlasti on vaja aidata klubijuhtidel arendada klubi tegevust läbi nõuannete ja rahaliste toetuste.

Wednesday, October 14, 2009

Invasort on ka sport!

Spordiklubi Achilleus loodi 20. märtsil 2008 aastal. Klubi tegevusvaldkonnaks on invasport ning peamiselt on see mõeldud Jõgevamaa liikumispuuetega inimestele. SK Achilleuse peamiseks eemärgiks on liikumispuuetega inimestele pakkuda tegevust harrastusspordist kuni tõsiselt võetava spordini välja. Praeguseks ajahetkeks on korraldatud antud spordiklubi poolt kergejõustiku võistlus ning „Heitealade karikasari 2009“, mida on plaanis korraldada ka järgnevatel hooaegadel.
Inva- ja tavaspordi erinevused seisnevad vaid reeglites, sest peab kuna tuleb arvestama ju inimeste iseärasustega. Näiteks on reeglites ära toodud täpsustused ratastoolide, heitepukkide ning proteeside kohta. Ka spordialades ei ole erinevusi. Populaarsemateks aladeks maailmas on kergejõustik, boccia, laskmine, lauatennis, ratastoolikorvpall, -tennis, ujumine, kelguhoki ja suusatamine. Meil harrastatakse peamiselt kergejõustiku alasid, bocciat , ujumist ning kelguhokit. Kuna mujal maailmas on au sees tavasportlaste kõrval ka invasportlased, siis korraldatakse nendele ka võistlusi, kus nad saavad end proovile panna oma võimeid. Igal alal toimuvad nii riiklikud, maailmajagude kui ka maailma meistrivõistlused. Kõige tähtsamaks spordisündmuseks on muidugi mõista paraolümpia.. See võistlus toimub samal aastal ja samas asukohas, kus toimuvad ka olümpiamängud. Meie sportlased esinevad kõige edukamalt ujumises, kergejõustikus kui ka kelguhokis. Ujujad on saanud suurtel võistlustel kõrgeid kohtasid, purustades sellega ühtlasi nii Eesti kui maailmarekordeid. Kahjuks ei pälvi Eestis invaspordiga tegelevad inimesed nii suurt tähelepanu kui tavasportlased ning nende saavutused jäävad tihti vaid nende endi teada. Seda viga püüabki SK Achilleus parandada. Kui see ei õnnestu Eesti tasemel, siis vähemalt Jõgevamaa invasportlaste head tulemused püüab ta nähtavaks ja kuuldavaks muuta.
Mis annab invasport liikumispuudega inimesele ja tema perekonnale. Võin enda kogemusest öelda, et kõige tähtsamad asjad, mida saab, on enesekindlus ja palju positiivseid emotsioone. Sport on võimalus ennast teostada ja ületada. See võib muuta meid paremateks ja veelgi paremateks inimesteks kui me täna oleme.


Endre Varik- Spordiklubi Achilleus juhatuse liige
http://achilleus.endre.pri.ee
skachilleus@hot.ee