Friday, January 15, 2010

Mõtted ning kriitika!

Kui defineerida spordisüsteemi, siis see on lastest kuni proffideni välja. Kuid paraku on meil invaspordis suur hulk keskpäraseid harrastajaid, mis on loomulikult väga tore, kuid meil puuduvad noored ja tipptasemel sportlased, kes esindaks meid väljaspool Eestit. See on kindlasti ka teada meie juhtidele, kes meil invasporti veavad. Minu arust on invaspordi probleemideks see, et enamus aladel pole paika pandud võistlusmäärused, sportlaste vähene motiveeritus, liikmes organisatsioonide nõrgavõitu ülesehitus ja selle arendamine.
Paljud invasport peavad tähtsaks võistlustel osalemist ja võitmisest, kuid seal hulgas ei jälgita lihtsaid spordireegleid: võistlustel ei jooda alkohoolseid jooke ega ei viibita ebakaines olekus ning üldse ei kasutada meelemürke (suitsetamine jne.). Võistlustel on sportlane sportlikus rõivastuses, mitte vabaaja ja pidulikus rõivastuses. Võistlejad või nende esindajad annavad end võistlusteks õigeaegselt üles, selleks tuleks karmistada registreerimise korda. Selleks oleks näiteks nii, kui korraldaja on andnud registreerimise tähtaja, siis tasutakse kohe registreerimise käigus osavõttu tasu, kui sportlane või tema esindaja ei ole tasunud osavõtu tasu, vaid tahavad tasuda seda võistluste päeval, siis teevad seda kallimalt, kui registreerimise kuupäevaks oli ette nähtud. Võistlusmäärused peaksid olema kõigil aladel ära toodud, et ei tekiks möödarääkimisi võistluste ajal. See tähendaks, et kas sportlane on ala õigesti või valesti sooritanud ja kohtunikul oleks teada,, mis on meil lubatud ning mis mitte. Me peaks ka jälgima Pierre de Coubertin ausa mängu reeglit „Ilma ausa mängu printsiibi järgimiseta ei ole sport enam täisväärtuslik võimalus sportlaste eneseteostuseks, omavaheliseks suhtlemiseks ega ka elukvaliteedi parandamiseks. Ausa mängu peamiseks demonstreerijaks on võistleja. Ennekõike tähendab see, et võistluses osaleja peab vankumatult kinni kirjapandud reeglitest.“
Mina näen, et meie klubid või ühingud tegeleks enda arendamisega, kus süsteem koosneks juhtidest, abipersonalist (treenerid ja abistajad), sportlastest igal tasemel ning vanuses. Meil on praegu esindatud paljuski ainult harrastajate klass, kuid puudub noorte ja tipp klass. Praegu on minule jäänud mulje, et noortele ei paku invasport huvi või pole nad sellest teadlikud. Teadlikkust peaks tõstma läbi meedia, infopäevade, messide (teeviit näiteks), sotsiaalvõrgustiku, blogid jne kaudu, mida kasutavad väga paljud noored ning eriti veel puudega noored. Infopäevi peaks tegema kohalikud klubid või ühingud koostöös EIL-ga. Klubid peaksid ka kohalikul tasandil pakkuma treenimise võimalusi, kellel on soovi teha sporti tõsisemal tasemel. Samuti peaks nende ülesanne olema ka korraldada kohalikke võistlusi, kus saaksid osaleda teiste maakondade sportlased. Sellega tõuseks võistluste arv ning tõuseks ka sportlik tase ja treenimise soov.
Mina näeks EIL peamisteks ülesanneteks koolitajana, meistrivõistluste korraldajana, tipptasemel sportlaste või võistkondade välisvõistlustele organiseerimine. Meil oleks vaja korralikke võistluste korraldajaid ning kohtunikke, kes oskaks läbi viia heal tasemel võistlusi. Kindlasti on vaja aidata klubijuhtidel arendada klubi tegevust läbi nõuannete ja rahaliste toetuste.

No comments:

Post a Comment